Phoenix canariensis

Datlipalmi perekonnas on 14 liiki, millest toataimena kasvatatakse põhiliselt kolme: harilikku (Phoenix dactylifera), kanaari (P. canariensis) ja laose (P. roebelenii) datlipalmi. Kanaari datlipalm on pärit Kanaari saartelt. Tema viljad süüa ei kõlba, aga elegantse välimuse tõttu on see liik väga levinud soojemate maade haljastuses. Kui hariliku datlipalmi liitlehed on jäigad, püstised ja lehekesi on hõredalt, siis kanaari datlipalmi lehed kaarduvad kaunilt ja lehekesi on tihedamalt. Siseruumis kasvades vajavad datlipalmid väga valgusküllast kohta ja avarust, sest taimega pole eriti meeldiv kokku puutuda – nimelt on sulgjatel liitlehtedel olevad lehekesed terava tipuga ja ka lehtede alusel on pikad teravad ogad. Ka toataimena on kanaari datlipalm kenam kui harilik datlipalm. Läbi aegade on ta olnud populaarseim toapalm.

Palm ei vaja suuremat hoolt, kui pakud talle valgusküllast kasvukohta ning kastad regulaarselt.

Suveks võib palmi õue suvitama viia. Õue viimiseks on parem valida pilves või vihmane päev. Esialgu vajavad palmid välisõhuga harjumist. Seepärast ei maksa neid kohe otsese päikesekiirguse kätte jätta, vaid varjutada 1–2 nädalat rohelise varjutuslooriga, et vältida lehtedele põletuslaikude tekkimist. Noori palme on kasulik ümber istutada igal kevadel, sest noored taimed kasutavad mulla mineraalse toiduvaru kiiremini ära. Vanemaid ja suuremaid palme istutatakse ümber alles siis, kui anum enam vett ei pea ja juured on potist välja kasvanud või taime potist välja kergitanud. 

Palmidele sobib nõrgalt happeline või neutraalne toitaineterikas muld. Poti põhja lisada kindlasti drenaažiks kerg-kruusa, jämedat liiva või väiksemaid kive. Istutamise juures on tähtis see, et tüvi (juurekael) ei satuks varasemast sügavamale mulla sisse.